 |
| Meeleavaldajad Ammani tänavatel |
2011.aastal Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas lõkkele löönud turbulentsid võivad juba lähiaastatel saada jätku, mille mõjud regioonile ning globaalselt on ohtlikud ja ennustamatud. Millised on Araabia kevade tegelikult käivitanud mõjurid, jäägu ajaloolaste ja majandusasjatundjate analüüsida. Aastateks madalseisu takerdund kütuste hinnad on aga peamiseks põhjuseks, miks mitmeid dekaade toiminud mudelid regioonis on tasapisi lagunemas. Mida see endaga kaasa toob või kuidas olukorda lahendada?
140 dollarilt barreli eest 2008.aastal 2014.aastaks 100-ni ja 2016.aastal 30 dollarini kukkunud nafta hind on stabiliseerunud, kuid jääb oma 70…80 dollarise hinnaga liiga madalaks, et hoida käigus riikide omavahelisi harjumuspäraseid suhteid ja toimimisskeeme. 2011.aastal lahvatanud vägivaldsed konfliktid, lagunenud majandussuhted ning välispoliitiline ebaselgus sunnivad välja ütlema lihtsa fakti – kütuste müügist saadavad tulud ei taastu nii pea, kui üldse. Kuna olukord on kestnud aastaid, on ületatud valulävi, mis tagas majanduslikult ja poliitiliselt stabiilsuse.
Lähis-Idas (laiendatuna ka Põhja-Aafrikas) on kütuste vaatenurgast kaks gruppi riike – tootjad ja importijad (loe:toojaist sõltuvad riigid). Kütusetulud on olnud baasiks, millele tuginedes on loodud riigipalgalisi töökohti, tagatud meditsiiniteenused, korraldatud haridust jne. Mitmetes riikides on tagatud muinasjutulisi hüvesid, kuid ka importivad maad on olnud otseses sõltuvuses tootjate poolt makstavatest hüvitistest siseriikliku kindlustunde tagamiseks. Näiteks on Jordaania ja Egiptus pakkunud tootjatele oma kvalifitseeritud tööjõudu, keda uutel aegadel vajatakse aga aina vähem. Osaliselt tingituna vähenenud tootmismahtudest, kuid Omaani näitel kohalike tööhõive riikliku programmi ehk omaaniseerimise tulemusel. Põhjused on riigiti väga erinevad. Eelpooltoodud kaks riiki on seni muretult riigieelarves arvestanud 10%-lise välistoetusega, mis nüüd ära kaduma kipub ning tulemused kanduvad tänavatele.
 |
| Nafta hind otsustab Lähis-Ida tuleviku |
Poliitilise stabiilsuse tagamiseks on Lähis-Idas loodud enim maailmas riigipalgalisi töökohti. 1990.aastal oli 42% Jordaania töökohtadest riigisektoris või seotud armeega. Seetõttu on arvestatav hulk sellest masinavärgist sotsiaalselt haavatav ning tulude kahanedes kalli süsteemi ülalpidamine keerukas. Otsuseid tehakse ülalt alla, tagamaks režiimide püsimajäämine ning oluline roll on lojalistide ahnuse rahuldamisel. 2011.aastast käivitunud protsessid aga tõestavad režiimide pigem süvenevat soovi võimu säilitamiseks, kui juhtimisahela julgustamist kulgemaks rohkem alt-üles. See omakorda nõuaks sisukaid ja tegelikke majandusreforme, mis peavad kaasa tooma ka poliitilised. Nende eelduseks on vabam mõttevahetus haridusasutustes ja organisatsioonides, laiem eraomandi kaasamine majandusellu ning mitmete vabaduste lubamine. Muide, just Araabia kevade häll Tuneesia on ainsana lubanud vähemalt praeguseni protsessi nimetada suhteliseks edulooks. Riigis viidi läbi poliitilised reformid, tagati harjumatul määral vabadusi (eraldi tuleb rõhutada naiste kaasamist ühiskondlikke protsessidesse, mida Saudi-Araabia üritab saavutada pelgalt juhtimisõiguse andmisega daamidele) ning kaotati oluline osa kallist riigipalgalisest majandusmudelist. Teistes riikides samalaadse kaliibriga muudatusi teostatud ei ole. Ilmselt on ka Tuneesia osas lõplikke kokkuvõtteid liialt vara teha.
 |
| Omaani pealinn Muscat |
Saudi-Araabia kui regionaalne liider on vaatamata keskaegsetele meetoditele karistus- ja võimutagamispoliitikas, müünud maailmale endast maha üsna reformimeelse pildi. Tagamaks riigi kodanikele ning oma vasallidele harjumuspärase heaolumudeli, peaks naftabarreli hind jääma pikaajaliselt mitte madalamale tasemele kui 85…87 dollarit. Riigieelarve on plaanitud kuni 2023.aastani defitsiidiga, kolmeks kuni viieks aastaks on külmutatud toetused näiteks Jordaaniale ja Egiptusele. Viimane oli Saudi rahadest eriti sõltuv ning proovib nüüd nina vee peal hoida IMF-I abiga, kus järelevalvetingimuste täitmine on vaevu riikigi kontrollivale juhtkonnale kontimurdev ülesanne. Reformimeelse Saudi krooniprintsi Mohhamed Bin Salmani nooruslik entusiasm on petlik pinnavirvendus. Tegelikult teeb ka Saudi-Araabia regioonile omaseid lühiajalisi ja perspektiivituid paanikainvesteeringuid poliitilise tormi edasilükkamiseks. Nii näiteks loodeti 2011.aastal, et 130 miljardiline subsiidiumite külvamine ning kodukulude langetamine ennetab võimalikke rahuolematusi. Kuveit “lahendas” küsimuse ühekordselt makstava 3500 dollarilise kodanikupalga ja baastoiduainete tasuta jagamisega. Omaan, selle asemel, et riigieelarveliste töökohtade masinavärki lammutada, lõi juurde 30 tuhat uut töökohta ning toetas tasuta kõrghariduse kättesaadavust. Jordaanias vahetas populistist ning väga populaarne kuningas Abdullah II kolm korda 18 kuu jooksul valitsust, putitas mõnda rida põhiseaduses ning kurjustas avalikult tegevvõimuga. Samu populistlikke päästepakette pakkus oma alamatele Maroko. Jordaanias ei muutnud poliitiliste reformide mängimine ebaefektiivset majandusmudelit ning 2018.aasta kevadel olid massid Ammani tänavatel tagasi. Rahutuste põhjustest olen kirjutanud varasemalt (
https://arvamus.postimees.ee/4499557/erki-loigom-uudised-jordaaniast-valmistavad-arevust) ning võib üldistada, et probleemi olemus pole kadunud kuhugi ning enne 2018.aasta lõppu näitab Jordaania pealinna tänavatel toimuv taas pigem pingete kasvu. Kevadel viis rahva tänavalt koju (ajutiselt) rahunema saudide, Kuveidi ja Emiraatide 2,5-miljardiline erakorraline abipakett. Rahast aga jagus vaevu aasta lõpuni. Kokkuvõttes saab tõdeda, et lahendusi on otsitud raha külvates, kuid saavutatud on vaid probleemide edasilükkamine. Samuti on selgelt tuvastatav otseselt rahade liikumisega seotud meetmetest ajendatud korruptsiooni kasv, sest enamik regiooni riike on viimaste aastate jooksul Transparency Internationali korruptsioonitajumise indeksis oluliselt kukkunud. Katsed läbi viia poolikuid reforme on riikides viinud olukordadeni, kus suur avaliku sektori kulu viib esmalt alla näiteks meditsiiniteenuste kättesaadavuse ning seejärel kannatab haridus ja protsess haarab aina enam sotsiaalselt tundlikke sektoreid. Haridussüsteemi allakäik pärsib omakorda erasektori võimalikku initsiatiivi ja kvaliteeti. Nokk kinni, saba lahti, kuid seni kuni režiimid tunnevad end turvaliselt, see neile paradoksaalselt sobib. Aga kas ikka tunnevad? Just siin peitubki tulevase võimaliku jätkukevade sisu – majandusreformide nõudmistel tuleb teha ka väga ettearvamatud ja karme poliitilisi ümberkorraldusi. Nii näiteks on Saudi-Araabias kõneletud valitava parlamendi võimalikkusest, kuigi Kuveidi näitel pole ka sellest lõplikku abi. Täna elab Kuiveit vaid üüratu reservi najal ning lähiaastad vajavad stabiilsuse säilitamiseks printsipiaalseid muudatusi ka seal. Segased ajad on sogane vesi äärmuslike vaadetega liikumiste veskile ning nende tegevuse järelmõju võib olla juba globaalne.
Olukorra lahendus on lihtne, kuid eeldab ebareaalseid ning mõneti ettearvamatute tagajärgedega ohverdusi. Regioon vajab karismaatilisi liidreid, kes reaalselt suudavad majanduslikke väljakutseid mõista ning lahti rebida kinnisideest võimu säilitamiseks nuumata tohutut ja märkimisväärselt ebaefektiivset riiklikku süsteemi. Kindlasti ei pea piirkonda üritama läänelikul moel demokratiseerida ning ka vabad valimised pole peamised, kuid vabadused, mis võimaldavad erasektori suuremat osalust, tuleb tekitada. Vaja on tasakaalustatud majandus- ja poliitilisi reforme korraga. Ei piisa vaid mõne üksiku edumeelse riigi algatusest, põlvkondi nõudev protsess vajab kogu regiooni koostööd. Kahjuks näeme regionaalsetes koostööorganisatsioonides pigem omavaheliste pingete kasvu ja nende lagunemist. Rahulolematuse lumepall aga kipub veerema kiiremini kui valitsejatele aega on antud. Olukorda ei muuda kergemaks demograafilised protsessid, kliimamuutus ning välisosaliste keerukad ja aina kasvavad huvid ja omavahelised pinged piirkonnas.
