Araabia jätkukevadet kartes

Meeleavaldajad Ammani tänavatel

2011.aastal Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas lõkkele löönud turbulentsid võivad juba lähiaastatel saada jätku, mille mõjud regioonile ning globaalselt on ohtlikud ja ennustamatud. Millised on Araabia kevade tegelikult käivitanud mõjurid, jäägu ajaloolaste ja majandusasjatundjate analüüsida. Aastateks madalseisu takerdund kütuste hinnad on aga peamiseks põhjuseks, miks mitmeid dekaade toiminud mudelid regioonis on tasapisi lagunemas. Mida see endaga kaasa toob või kuidas olukorda lahendada?

140 dollarilt barreli eest 2008.aastal 2014.aastaks 100-ni ja 2016.aastal 30 dollarini kukkunud nafta hind on stabiliseerunud, kuid jääb oma 70…80 dollarise hinnaga liiga madalaks, et hoida käigus riikide omavahelisi harjumuspäraseid suhteid ja toimimisskeeme. 2011.aastal lahvatanud vägivaldsed konfliktid, lagunenud majandussuhted ning välispoliitiline ebaselgus sunnivad välja ütlema lihtsa fakti – kütuste müügist saadavad tulud ei taastu nii pea, kui üldse. Kuna olukord on kestnud aastaid, on ületatud valulävi, mis tagas majanduslikult ja poliitiliselt stabiilsuse.

Lähis-Idas (laiendatuna ka Põhja-Aafrikas) on kütuste vaatenurgast kaks gruppi riike – tootjad ja importijad (loe:toojaist sõltuvad riigid). Kütusetulud on olnud baasiks, millele tuginedes on loodud riigipalgalisi töökohti, tagatud meditsiiniteenused, korraldatud haridust jne. Mitmetes riikides on tagatud muinasjutulisi hüvesid, kuid ka importivad maad on olnud otseses sõltuvuses tootjate poolt makstavatest hüvitistest siseriikliku kindlustunde tagamiseks. Näiteks on Jordaania ja Egiptus pakkunud tootjatele oma kvalifitseeritud tööjõudu, keda uutel aegadel vajatakse aga aina vähem. Osaliselt tingituna vähenenud tootmismahtudest, kuid Omaani näitel kohalike tööhõive riikliku programmi ehk omaaniseerimise tulemusel. Põhjused on riigiti väga erinevad. Eelpooltoodud kaks riiki on seni muretult riigieelarves arvestanud 10%-lise välistoetusega, mis nüüd ära kaduma kipub ning tulemused kanduvad tänavatele.

Nafta hind otsustab Lähis-Ida tuleviku

Poliitilise stabiilsuse tagamiseks on Lähis-Idas loodud enim maailmas riigipalgalisi töökohti. 1990.aastal oli 42% Jordaania töökohtadest riigisektoris või seotud armeega. Seetõttu on arvestatav hulk sellest masinavärgist sotsiaalselt haavatav ning tulude kahanedes kalli süsteemi ülalpidamine keerukas. Otsuseid tehakse ülalt alla, tagamaks režiimide püsimajäämine ning oluline roll on lojalistide ahnuse rahuldamisel. 2011.aastast käivitunud protsessid aga tõestavad režiimide pigem süvenevat soovi võimu säilitamiseks, kui juhtimisahela julgustamist kulgemaks rohkem alt-üles. See omakorda nõuaks sisukaid ja tegelikke majandusreforme, mis peavad kaasa tooma ka poliitilised. Nende eelduseks on vabam mõttevahetus haridusasutustes ja organisatsioonides, laiem eraomandi kaasamine majandusellu ning mitmete vabaduste lubamine. Muide, just Araabia kevade häll Tuneesia on ainsana lubanud vähemalt praeguseni protsessi nimetada suhteliseks edulooks. Riigis viidi läbi poliitilised reformid, tagati harjumatul määral vabadusi (eraldi tuleb rõhutada naiste kaasamist ühiskondlikke protsessidesse, mida Saudi-Araabia üritab saavutada pelgalt juhtimisõiguse andmisega daamidele) ning kaotati oluline osa kallist riigipalgalisest majandusmudelist. Teistes riikides samalaadse kaliibriga muudatusi teostatud ei ole. Ilmselt on ka Tuneesia osas lõplikke kokkuvõtteid liialt vara teha.

Omaani pealinn Muscat

Saudi-Araabia kui regionaalne liider on vaatamata keskaegsetele meetoditele karistus- ja võimutagamispoliitikas, müünud maailmale endast maha üsna reformimeelse pildi. Tagamaks riigi kodanikele ning oma vasallidele harjumuspärase heaolumudeli, peaks naftabarreli hind jääma pikaajaliselt mitte madalamale tasemele kui 85…87 dollarit. Riigieelarve on plaanitud kuni 2023.aastani defitsiidiga, kolmeks kuni viieks aastaks on külmutatud toetused näiteks Jordaaniale ja Egiptusele. Viimane oli Saudi rahadest eriti sõltuv ning proovib nüüd nina vee peal hoida IMF-I abiga, kus järelevalvetingimuste täitmine on vaevu riikigi kontrollivale juhtkonnale kontimurdev ülesanne.  Reformimeelse Saudi krooniprintsi Mohhamed Bin Salmani nooruslik entusiasm on petlik pinnavirvendus. Tegelikult teeb ka Saudi-Araabia regioonile omaseid lühiajalisi ja perspektiivituid paanikainvesteeringuid poliitilise tormi edasilükkamiseks.  Nii näiteks loodeti 2011.aastal, et 130 miljardiline subsiidiumite külvamine ning kodukulude langetamine ennetab võimalikke rahuolematusi. Kuveit “lahendas” küsimuse ühekordselt makstava 3500 dollarilise kodanikupalga ja baastoiduainete tasuta jagamisega. Omaan, selle asemel, et riigieelarveliste töökohtade masinavärki lammutada, lõi juurde 30 tuhat uut töökohta ning toetas tasuta kõrghariduse kättesaadavust. Jordaanias vahetas populistist ning väga populaarne kuningas Abdullah II kolm korda 18 kuu jooksul valitsust, putitas mõnda rida põhiseaduses ning kurjustas avalikult tegevvõimuga. Samu populistlikke päästepakette pakkus oma alamatele Maroko. Jordaanias ei muutnud poliitiliste reformide mängimine ebaefektiivset majandusmudelit ning 2018.aasta kevadel olid massid Ammani tänavatel tagasi. Rahutuste põhjustest olen kirjutanud varasemalt (https://arvamus.postimees.ee/4499557/erki-loigom-uudised-jordaaniast-valmistavad-arevust) ning võib üldistada, et probleemi olemus pole kadunud kuhugi ning enne 2018.aasta lõppu näitab Jordaania pealinna tänavatel toimuv taas pigem pingete kasvu. Kevadel viis rahva tänavalt koju (ajutiselt) rahunema saudide, Kuveidi ja Emiraatide 2,5-miljardiline erakorraline abipakett. Rahast aga jagus vaevu aasta lõpuni. Kokkuvõttes saab tõdeda, et lahendusi on otsitud raha külvates, kuid saavutatud on vaid probleemide edasilükkamine. Samuti on selgelt tuvastatav otseselt rahade liikumisega seotud meetmetest ajendatud korruptsiooni kasv, sest enamik regiooni riike on viimaste aastate jooksul Transparency Internationali korruptsioonitajumise indeksis oluliselt kukkunud. Katsed läbi viia poolikuid reforme on riikides viinud olukordadeni, kus suur avaliku sektori kulu viib esmalt alla näiteks meditsiiniteenuste kättesaadavuse ning seejärel kannatab haridus ja protsess haarab aina enam sotsiaalselt tundlikke sektoreid. Haridussüsteemi allakäik pärsib omakorda erasektori võimalikku initsiatiivi ja kvaliteeti. Nokk kinni, saba lahti, kuid seni kuni režiimid tunnevad end turvaliselt, see neile paradoksaalselt sobib. Aga kas ikka tunnevad? Just siin peitubki tulevase võimaliku jätkukevade sisu – majandusreformide nõudmistel tuleb teha ka väga ettearvamatud ja karme poliitilisi ümberkorraldusi. Nii näiteks on Saudi-Araabias kõneletud valitava parlamendi võimalikkusest, kuigi Kuveidi näitel pole ka sellest lõplikku abi. Täna elab Kuiveit vaid üüratu reservi najal ning lähiaastad vajavad stabiilsuse säilitamiseks printsipiaalseid muudatusi ka seal. Segased ajad on sogane vesi äärmuslike vaadetega liikumiste veskile ning nende tegevuse järelmõju võib olla juba globaalne.

Olukorra lahendus on lihtne, kuid eeldab ebareaalseid ning mõneti ettearvamatute tagajärgedega ohverdusi. Regioon vajab karismaatilisi liidreid, kes reaalselt suudavad majanduslikke väljakutseid mõista ning lahti rebida kinnisideest võimu säilitamiseks nuumata tohutut ja märkimisväärselt ebaefektiivset riiklikku süsteemi. Kindlasti ei pea piirkonda üritama läänelikul moel demokratiseerida ning ka vabad valimised pole peamised, kuid vabadused, mis võimaldavad erasektori suuremat osalust, tuleb tekitada. Vaja on tasakaalustatud majandus- ja poliitilisi reforme korraga. Ei piisa vaid mõne üksiku edumeelse riigi algatusest, põlvkondi nõudev protsess vajab kogu regiooni koostööd. Kahjuks näeme regionaalsetes koostööorganisatsioonides pigem omavaheliste pingete kasvu ja nende lagunemist. Rahulolematuse lumepall aga kipub veerema kiiremini kui valitsejatele aega on antud. Olukorda ei muuda kergemaks demograafilised protsessid, kliimamuutus ning välisosaliste keerukad ja aina kasvavad huvid ja omavahelised pinged piirkonnas.

Jordaania visiitkaart - Petra Varakamber

„Ära sinna Jordaaniasse küll mine! Türgis plahvatavad ju pommid, sõida parem Egiptusesse." Just selline tundub olevat lihtsustatud ja kaugem vaade Lähis-Idale. Lähemal süvenemisel siiski selgub, et just Jordaania on üks viimaseid turvalisi riike piirkonnas. Küll aga on piiride taga toimuv avaldamas tugevat survet ka Jordaaniale. Millised on olnud Süüria sõja ja kõigi kaasaegsete konfliktide ema, Iisraeli-Palestiina tüli mõjud Jordaaniale? Kas kuni prohveti endani ulatuva suguvõsa poolt valitsetava Jordaania kuningriigi stabiilsus on kuidagi ohus?

Jordaania on väike riik Lähis-Idas Süüria, Palestiina, Iisraeli, Iraagi ja Saudi-Araabia vahel. Vaevalt Eestist kaks korda suurema pindalaga territooriumil elab peaaegu 10 miljonit inimest, kes on enamasti koondunud viljakatele põhja- ja läänealadele. Enamuse riigi pindalast moodustab elamiskõlbmatu kõrb. Asustuse paiknemise tõttu on Jordaania ideaalne maa omalkäel rändajale. Rendiautoga on võimalik nädalaga näha ära kõik oluline – kohustuslikud vaatamisväärsused riigi keskosas, nautida Punase mere laineid ja müstilist beduiinide kõrbeelu lõunas ning uurida Süüria sõja mõjusid põhjas. Teed on valdavalt heas korras. Pealinn Amman on küll suur, kuid turistile huvipakkuv on koondunud lähisidalikult kihisevasse vanalinna, mis on läbitav lausa jalgsi. Autoga Ammanis liiklemine on korralik väljakutse, sest liikluseeskirjadest on jordaanlastel omamoodi arusaamad. Täiskindlustus rendiautole on seega rangelt soovituslik.

Turismisektor kannatab Lähis-Ida halva maine tõttu märkimisväärselt.
Jordaania majandus on olnud ajalooliselt väga suuresti sõltuv turismist. Hiilgeaegadel on turismi- ja

teenindussektori osakaal majandusest olnud viiendik. Tänaseks päevaks on see kukkunud 5% tasemele ja riiklikult seatud eesmärk on jõuda 8%-ni. Turistide üldarvudes on kukkumine olnud julm – 8,5 miljonilt 2010.aastal 5,3 miljonini eelmisel aastal. On küll äärmiselt mugav olla turismimagnetites Petras ja Wadi Rumis üks väheseid kulgejaid tühjadel radadel, kuid kohaliku tööhõive ja majanduse jaoks on tegemist katastroofiga. Jordaania visiitkaardiks kujunenud nabatealaste iidses linnas Petras, kus parimatel päevadel tuli imelise Varakambri pildistamiseks järjekorras seista, võib nüüd leida inimtühje hetki kataloogipiltide tegemiseks.  Kolme tuhande külastaja asemel käib seda moodsaks maailmaimeks nimetatud kompleksi vaatamas  poole vähem turiste kui harjutud. Hotellide omanikud kurdavad rekordarvu broneeringute tühistamiste üle. Uute majutusasutuste ehitamine on jäänud soiku ja hinnad kohalikes söögikohtades on tõusnud kõrgustesse. Kui varasemalt moodustasid Jordaania külaliste

Beduiinitelgis Wadi Rumis

enamuse inglased, sakslased, venelased ja skandinaavlased, siis nüüd on turistid peamiselt sisemaised või teistest araabiamaadest ning olulise osa moodustavad näiteks hiinlased. Riigil on olemas turismiga tegelev ministeerium, kus luuakse väga suure pühendamusega riigi kuvandit ning arendatakse turistidele suunatud pakette ja lahendusi. Viisaprotseduurid piiril on viidud seninägematult lihtsateks – viisa lööb passi seda kontrolliv ametnik ning oledki ülisõbralikus riigis, kus hüüatus „Welcome to Jordan!“ (Teretulemast Jordaaniasse!) on kasutusel teretuse asemel. 

Jordaania on tõesti turvaline. Faktidest kõneledes on riik terrorismiohu tasemelt hinnatud  Ameerika Ühendriikide ja Kanadaga samale tasemele. Taimaa, Prantsusmaa, Türgi või Egiptus asuvad selles kurvas edetabelis oluliselt halvematel kohtadel. Turistide heaolu on jordaanlastele auküsimus ja seda võib iga riigis viibinud turist kinnitada. Erinevalt Egiptusest või Marokost on Jordaanias ka turistilõksudes mõnus viibida, ebameeldivat kleepivat kaubandust praktiliselt ei eksisteeri. Seda enam sunnib missioonitunne minema ja sooritama mõne ostu vähestest avatud suveniiripoodidest, kust lahkumine viibib pakutud tee- või kohvitassi nautimise tõttu. Jordaanlased on sarnaselt teistele Lähis-Ida rahvastele väga uudishimulikud ja külalislahked inimesed ning pakutud teetassi eest enamasti raha ei küsita. Kuid just nende teepauside ajal peetud vestlused peegeldavad põliselanike muresid ja rõõme kõige selgemalt. Turvalisuse vaatenurgast olgu mainitud, et enamik turiste paeluvad vaatamisväärsused (Petra kivilinn, Wadi Rumi kõrb, Aqaba kuurort, pealinn Amman) asuvad riigi kesk- või lõunaosas. Ebastabiilsemaks

loetakse kolme kilomeetri laiust riba põhjas piiridel Süüriaga ning probleemseks on saamas kõrbealad Iraagi, Süüria ja Jordaania nurgas, kus äärmusliikumine ISIS proovib oma mõjuala laiendada ka Jordaaniasse. ISIS-e mõjust riigile kõneleme hiljem pikemalt. Seega ei tohiks turistidel põhjaaladele eriti asja olla, kui rahutute aegade mõju uurimine omaette eesmärgiks ei ole. Minul natuke oli.

Süüria sõja mõjud Jordaaniale.
Süüria kodusõja tõttu on Jordaanias täna ligi kuussada tuhat registreeritud, kuid reaalselt kuni poolteist miljonit põgenikku. Kui lisada siia aastakümnete jooksul Iisraeli loomise ja juudiriigiga peetud sõdade tõttu pagenud ja tänaseni laagrites elavad palestiinlased, siis moodustavad riigi populatsioonist põgenikud väga märkimisväärse osa. Kui Palestiina aladelt tulnud on Jordaania igapäevaellu juba sisse sulanud, siis lühikese aja jooksul saabunud mass Süüriast on keeranud riigi majanduselu pahupidi. Jordaaniat on valitsetud erinevalt naabritest suhteliselt targalt ja vaoshoitult. Religiooni ja valitsejate roll kodanike ohjamises on alati kantud inimeste heaolu vaatenurgast. Riigi tänase kuninga Abdullah II populaarsus on väga kõrge,

kuid see on tingitud tema isa, kuningas Husseini poliitikatest.  Väga noorelt, vaid 18-aastaselt, 1952.aastal kuningaks saanud Hussein rakendas riigis koheselt Araabia maadele ebaharilikku demokraatlikku riigivalitsemismudelit. Selle tulemusena said vabadel valimistel võimule küll keskmisest radikaalsemad vasakpoolsed ja kuningas oli sunnitud lühiajaliselt rakendama autoritaarseid meetmeid, kuid peale seda episoodi on Jordaaniat valitsetud just alamate heaolu silmas pidades. Tänane kuningas on jätkanud isa valitud rajal ja on seetõttu muutnud Jordaania üheks liberaalsemaks Araabia riigiks, kus poliitikal ei ole kodanike elus ülearu suur roll. Konfliktid naaberriikides on aga kuningale esitanud uued väljakutsed. Olgu veel mainitud, et kuninganna Rania on äärmiselt moodne ja haritud palestiina päritolu daam, kes ei pelga ka paljasõlgselt maailma vägevaimatega arutada maailma esinduslikematel foorumitel majandusteemasid. Kuninganna araabiamaailma mitte just ülearu sobivad vigurid välimuse ja riietusega antakse tänu tema tänuväärsele ühiskondlikule tegevusele kodumaal andeks. Kogu kuningaperet austatakse eriliselt. Vaatamata pereliikmete piltide rohkusele tänavapildis ei meenuta see siiski  asiaatlikku isikukultust. Kindlasti käitub kuningas omalaadse heategijana, kes loob vaevatutele tasuta teenuseid. Nii on Ammani kõrval Zarga linnas loodud tasuta lasteasutused põgenikele ning on olemas haiglad, kus kuninga käsul on kohustuslik aidata igat abivajajat tasuta, sõltumata inimese varakusest ja taustast. Kuningas on lihtne mees ja seetõttu rahvas teda ka siiralt austab.

Kuningas Abdullah II

Tänase kuninga isa, kuningas Hussein on siiski piisavalt vastuoluline riigijuht, kelle tegevuse analüüsimine annab üsna selge pildi, miks olukord Lähis-Idas ja Jordaanis on just selline nagu me seda aastakümneid tunneme. Hussein tuli võimule 1952.aastal idealistliku noorukina. Vabad valimised asendusid aga kiirelt autoritaarsete episoodidega, kui kuninga poolt loodud vabadusi hakkasid ära kasutama esmalt kommunistid ja hiljem Palestiina vabadusvõitlejad eesotsas relvastatud vastupanu Iisraelile heaks vahendiks pidanud Yassir Arafatiga. Kuningas Hussein üritas Araabia riikide selja taga leida rahumeelset lahendust Iisreaeliga, pidades juudiriigiga kõige kõrgemal tasemel kümneid salakohtumisi. Kuid vaid üks episood, mille käigus Iisrael vastas palestiinlaste algatatud rünnakule juutide vastu tänaselgi päeval tuntud kümnekordse vastusega, ajas Husseini juutidega tülli. See oli soodus pinnas 1967.aasta teise Araabia-Iisraeli sõja puhkemiseks, kus Hussein võttis kiiresti Iisraeli vastase hoiaku, mida ta ise eravestlustel elu lõpupäevil siiralt kahetses. Meenutagem, et just selle mõnepäevase konflikti tõttu kaotas Araabia maailm Palestiinaks nimetatud ja enne sõda Jordaania kontrolli all olnud piirkonna ehk Läänekalda. Lisaks läks Iisraeli kontrolli alla osake Süüriast ja terve Siinai. Hiljem Siinai kui elamiskõlbmatu ja viljatu maanurk tagastati Egiptusele. 1967.aasta sõda oli Araabia riikidele häbistav kaotus, mille tulemusena sai tuult tiibadesse Palestiina Vabastusorganisatsioon.  Yassir Arafat ning kuningas Hussein pöörasid tülli. Kahe võimuka mehe erinevad arusaamad Palestiina tulevikust kulmineerusid Ammanis kümnepäevase relvakonfliktiga, mille lõpetas Egiptuse presidendi Nasseri vahendatud rahuleping. Yassir Arafat ja mitmed teised piirkonna liidrid pidasid Husseini omamoodi palestiinlasi reetnud juhiks. Seega ei ole suhted jordaanlaste ja palestiinlaste vahel olnud mitte just alati vennalikud ja pilvitud nagu täna mõista võiks. Hiljem on kuningas Hussein proovinud poliitilist kasu lõigata Saddam Husseini ohjeldades, kuid ka seal ebaõnnestunud. Siiski saabusid vähile allavandunud kuningat 1999.aastal matma paljud läänemaailma riigijuhid ning kirstu taga kõndisid harvanähtavas ühtsuses kõrvuti nii Araabia riikide kui Iisraeli liidrid. Just Iisraeli liider Yitzhak Rabin oli Husseinile harvanähtavalt sõbralik partner, kellega peetud läbirääkimised viisid kõige lähemale rahule Iisraeliga. Protsessi edenemise katkestas Rabini tapmine Tel-Avivis ja hoopis teistsugust lähenemist targemaks pidanud juudiliidrite võimuletõus.

Süüria põgenikud Lähis-Idas.
Eestist pärit, kuid paar aastakümmet Lähis-Idas elanud-õppinud humanitaarabi spetsialist ja arenguabile üle ilma keskendunud MTÜ Mondo koordinaator Kristi Ockba annab ülevaate Süüria sõjaga seotud põgenikelaagrite tegevusest Jordaanias ja lähiriikides. 2016. aasta seisuga on ametlikult registreeritud põgenikke Süüriast ligi viis miljonit. Türgis kolm, Liibanonis üks ja Jordaanias 600 tuhat. Teades asjaolu, et vähemalt Jordaanias on kirja saanud pooled või veel vähem tegelikust arvust, on tegemist piirkonna jaoks tohutu probleemiga. Selle kõrval tunduvad Euroopa appikarjed miljoni inimese laialijagamisel poole miljardi elaniku hulka naeruväärsed.  Jordaanias hinnatakse Süüria põgenike tegelikuks hulgaks ligi 1,5 miljonit! Kõik kolm eelpooltoodud riiki on võtnud põgenike poliitikas kasutusele väga erinevad lähenemised. Nii proovib Türgi süürlased kiiresti integreerida

Zaatari põgenikelaager Jordaanias. Foto:Internet

Türgi ühiskonda, alustades nende keeleõppega. Põgenike lapsed sulatatakse kiiresti Türgi haridussüsteemi. Süüria koolid on Türgis nüüdseks keelustatud. Mõne aasta jooksul peale riiki saabumist pakutakse süürlastele ka Türgi kodakondsust. Seevastu Liibanoni niigi habras valitsus on käed probleemist puhtaks pühkinud ja jätnud põgenikega tegelemise välismaist päritolu valitsusväliste organisatsioonide pärusmaaks. Liibanon, mis ise on religioonide ja rahvaste suur sulatusahi, ei suuda riiklikult lahendada olukorda, kus iga kolmas riigi elanik on Süüria põgenik. Põgenike elutingimused Liibanonis on regiooni kõige hullemad – kohati elatakse hallitavates mõne ruutmeetristes tubades, mille eest tuleb renti maksta ikkagi ligi 60 dollarit kuus. Jordaania läheneb probleemile klassikaliselt, ehitades põgenikelaagreid ja tegeledes traditsiooniliste tegevustega. Jordaanias on tänaseks kaks suuremat süürlaste laagrit, tosin kilomeetrit Süüria piirist asuv Zaatari laager ning Ammanist idasse keset kõrbe ehitatud Azraq. Nende laagrite loomisel on kasutusel kaks täiesti erinevat lähenemist. Kui Zaatari laager on kujunenud omamoodi linnaks, kus telklaager asendus kiirelt konteinerite või autokaravanidega, siis Azraq on juba geograafiliselt väga eraldatud konteinerlaager, kus inimestel puuduvad igapäevaelus tuntud vabadused. Zaataris, mis Pärnust ligi kuus korda väiksemal territooriumil mahutab kolm korda rohkem inimesi, on turud ja ärid, koolid ja teenused. Asukad saavad üsna vabalt laagri territooriumilt väljuda lähimatesse asulatesse või kasvõi pealinna Ammanisse. Azraq, mis on olmelt küll väga kaasaaegne (igas soojakus on lausa tualett), on sisult rohkem kinnipidamiskeskus, kus Zaatarist tuttavad elulised arengud ei ole lubatud. Laagrist on küll lubatud ametlikult lahkuda, kuid tagasi mittepöördumisel kustutatakse põgenik abisaajate nimekirjast. Sellise lahenduse idee on riiklikult enam kontrollida asukate edasist tegevust riigis. Kahjuks on selline suletud vorm  toonud kaasa ka vastupidiseid efekte – asukate enesetappe, aga laagrist on leitud ka äärmusislamistliku sisuga materjale ja relvi. Azraqi laagris on asukaid 50 tuhande ringis. Viimastel aegadel on Jordaania hakanud süürlastele väljastama ka ametlikke töölubasid, mis lubavad neil töötada madalamatel ametikohtadel. On tõsiasi, et Jordaania enda rahvastik ei ole ülearu varakas ning haridustase põhjapoolsetel aladel jätab soovida. Seeläbi on Jordaania keskmisest paremini hakkamasaanud süürlased olnud hakkajamad ja vaatamata ametlikele töölubadele töötatakse edukalt ka ilma Jordaania loata. See omakorda ärritab jordaanlasi, kes on süürlastele oma töökohad massiliselt kaotanud. MTÜ Mondo on alustanud neis kahes laagris mitme projektiga, mis puudutab tööd peamiselt laste hariduse, veevarustuse ja hügieenitingimustega. Kristi Ockba rõhutab aastatega humanitaartöös toimunud muutusi, mis sunnib aina enam keskenduma ka põgenike psühholoogilisele abistamisele.

Süüria ja Jordaania piiripunkt Ar-Ramthas

Külastades Irbidi ja Ar-Ramtha linnu Süüria piiride lähistel on selgemast selgem, millega kuningal ja valitsusel kiiremas korras tuleb rinda pista. Varem mitte millegagi silma paistnud rahulikud asulad on muutunud majadusliku sõja eesliiniks. Kui enne sõda oli Ar-Ramtha elanike arvuks 90 000, siis nüüd on see kahekordistunud. Süürlased on nõus tegema tööd ja pakkuma samu teenuseid kordi odavamalt. Samuti on hüppeliselt kasvanud nõudlus kinnisvaraturul, mis omakorda on kogu riigis kergitanud elamiskulusid. Kõik kohatud jordaanlased kinnitavad nagu ühest suust, et hinnad riigis on viimase aasta jooksul tõusnud ajaloo kiireimas tempos ja kasv jätkub. Pahameel süürlaste suunas on üleüldine. Seevastu Iraagist tulnud inimesed, keda on selgelt vähem, on lugupeetud ja loovad omakorda ettevõtteid ning pakuvad jordaanlastele töökohti. Ar-Ramtha on üks kahest peamisest piiriületuskohast, kus toimus ja toimub kaubavahetus Süüriaga. Vaid mõni kilomeeter piirist Süüria poole asub Daraa linn, kus just neil päevil katkes taaskord habras vaherahu ning verised lahingud Süüria valitsusvägede ja Vaba Süüria Armee vahel puhkesid uue hooga. Vene pommitajate õhurünnakus hukkus 35 tsiviilisikut. Kui jääda piiri lähistel kuulatama, siis

Irbidi kesklinn

tuulevaikusest kostub selge lahingukära. Aeg-ajalt eksivad mürsud ka Jordaania territooriumile ja seeläbi on hukkunud vähemalt üks jordaanlane, mitmed on saanud vigastada. Ar-Ramtha elanikud on lisaks majanduslikele mõjudele ja põgenike voogudele väsinud ka mürareostusest, mida sõjategevus piiridel põhjustab. Peamiselt puhkevad lahingud öösiti, mis segab inimeste magamist. Lastele ei mõju jutud ilutulestikust Süürias enam ammu tõeselt, sest iga koolijütsi klassis õpib nüüdsest ammu hulk Süüriast tulnud lapsi, kes vapustatuna klassikaaslastele tõde tegelikkusest valgustavad. Kahjuks on Süüriast saabunud lastel väga palju psüühhilisi probleeme, kuna enamik neist on sõjakoledustega ise kokku puutunud. On ka lapsi, kes on kaotanud nähtu tõttu kõnevõime. Piiripunkt Ar-Ramthas on olnud pikemaid perioode suletud, mistõttu on kadunud piirialadele iseloomulik ja kohalikele tulus kaubandus. Ainuüksi tööta jäänud taksojuhtide hulka hinnatakse Irbidis ja Ar-Ramthas 3500-ni! Ainus kasvav majandustegevus on

surnuaedade pidamine, kuna hukkunud süürlased ei mahu enam kodukandi maapinda või ei ole neid turvaliselt võimalik matta. Seetõttu on majanduslikku kitsusesse langenud Jordaania maaomanikud leidnud kummalise teenuse – erasurnuaedade pidamise oma maalappidel. 7000 logistika ja piiriäärse vabakaubandustsooni töötajat on piiride sulgemise tõttu jäänud töötuks. Piiripunkt on siiski taas lahti ja veokite rivid muljetavaldavad, kuid võimaliku sõjaõnne pöördudes võib Vaba Süüria Armee piiripunkti enda valdusesse saamisel selle taaskord sulgeda. Süürlased on võtnud enda kanda praktiliselt kogu teenindussektori. Kohalik parkimiskorraldaja kaebab peale sõbralikke viisakusavaldusi süürlaste üle päris roppe sõnu kasutades. Tema puuvillaäri on tänu piiride sulgemisele lõppenud ja mees on sunnitud töötama olematu raha eest parklas kassiirina. Tõsimeeli palub ta minult enda kaasavõtmist Euroopasse, kuid andes endale selgelt aru ka selle sammu lootusetusest. Kirjeldan ja maandan nooremapoolsele mehele Euroopa paradiisi petlikust muljest tekkivad lootused. Tänavatel avatud süürlaste juuksuritöökojad pakuvad kaks korda odavamat teenust kui ametlikult makse maksvad jordaanlaste omad. Lihtsamaks ei tee piirkonna olukorda ka teadmine, et märkimisväärne ala Süüria lõunaosas kuulub radikaalsele Al-Nusra liikumisele. Piirinurk Jordaania, Iisraeli poolt okupeeritud Golani kõrgendike ja Süüria nurgas kuulub just sellele sõnaotseses mõttes kõrisid lõikavale rühmitusele ja nende populaarsus kipub kummitama ka Jordaaniat.

Ammanis asub üks maailma suurimaid lippe

Äärmuslaste mõju Jordaanias kasvab.
Jordaanial on Süüria ja Iraagiga ühist piiri ligi 400 kilomeetrit. Enamik sellest on üsna raskelt kontrollitav ja tühi kõrb ning just seda asjaolu on äärmusliikumised ISIS ja Al-Nusra asunud ära kasutama. Jordaania armee on läbi meedia andnud regulaarselt kodanikele teada, et need piirid ja riigi turvalisus on prioriteedid. Jordaania on Ameerika Ühendriikide peamine partner piirkonnas. Riik lubab Ameerika hävitajatel kasutada oma lennuvälju ning saab vastutasuks luureandmeid ja relvasaadetisi. Just kuningas Husseini nimeliselt lennuväljalt Irbidi lähistel stardivad koalitsiooni hävitajad, kui käiakse pommitamas äärmuslaste positsioone Süürias või Iraagis. Majandusliku olukorra halvenemine on põhjustanud ka valitsusvastaste meelelolude kasvu regioonis, mis on loonud soodsa pinnase äärmuslike meeleolude kasvuks. Siiani on Jordaania jõuametid siiski suutnud ennetavalt peatada mitme reidi tulemusena Irbidis ja kõrbes ISIS-e sümpatiseerijate tegevuse. Irbidis on vähemalt korra puhkenud tunde kestnud tulevahetus, mille käigus tapeti kõik äärmuslased ning hukkus ka üks politseinik. Avastatud on relvapeidikuid ja linnade peatänavatelt on tulnud ära korjata musti lippe. Jordaania käitub äärmusideoloogiate järgijatega üsna resoluutselt. Väga tavapärane on nende tapmine või pikaajaline vangistamine. Seni on äärmusliikumiste mõju Jordaanias väike ja võimud on olnd ennetavas tegevuses edukad, kuid aina enam tuleb teateid pagulaslaagritest Zaatarist ja Azraqist leitud relvadest ja äärmusislamistlikku elukorraldust propageerivatest materjalidest. Seni ainus terrorirünnak lähiajaloos leidis aset 2016. aasta oktoobris

Ammani amfiteater

kui populaarses Al-Karaki kindluses hukkus pantvangidraamas kokku 19 inimest. Nende hulgas üks Kanada turist ja kõik viis ründajat. Võimude muret näitab sellistele sündmustele reageerimise võimekus – Al-Karakis politseid rünnanud äärmuslasi saadeti hävitama kuningat kaitsev eliitpataljon, kes ülearu pikki läbirääkimisi pidama ei asunud. Eelnev terrorirünnak tabas Jordaaniat üle 12 aasta tagasi, kui Al-Quida õhkas Ammani hotellides kolm pommi, tappes 60 inimest. Meenutagem, et eestlaste populaarsed reisisihid piirkonnas, Egiptus ja Türgi, on viimasel ajal elanud üle oluliselt enam rünnakuid. Seeläbi võib väita, et reisimine Jordaaniasse on endiselt turvaline.

Suhted Iisraeliga ja palestiinlaste küsimus.
Hotellitoas satun vaatama Iisraeli haridusministri Naftali Benneti intervjuud Al-Jazeera jutusaates, kus radikaalselt juudiriigi tegevusi õigustavast jutuajamisest jääb kõlama arusaam, et milleks on vaja kolmandat palestiinlaste riiki? Jordaania ja Gaza juba olevat piisavad territooriumid selle terroristlikku elustiili viljeleva rahva majutamiseks. Vastab tõele, et ligi pool Jordaania rahvastikust (ja enamik pealinlastest!) on palestiinlased, kes sattusid Jordaaniasse peale Iisraeli loomist 1948.aastal ja Araabimaade algatatud sõda Iisraeliga 1967.aastal. Otseste põgenike hulka hinnatakse kahe miljoni kanti, kuid peresuhetest ja rahvastiku juurdekasvust tingituna on Palestiina juurtega inimesi oluliselt rohkem. Jordaania on andnud pea kõigile kodakondsuse ja seeläbi on Iisraelis arusaam Jordaaniast kui palestiinlaste uuest kodumaast kahetsusväärselt tugevalt juurdunud.

Palestiinlaste põgenikelaager Baqaˇas, Ammani lähistel

Rääkides palestiinlastega Jordaanias, siis nagu üks mees on nad valmis samal päeval lahkuma Palestiinasse, kui see võimalus vaid tekiks. Jordaania on neile kodu, kuid mitte kodumaa. Kui põgenikelaagrite mõiste toob meile silme ette ajutise telklaagri, siis ligi 70 aastat põgeniketemaatika teravust on palestiinlaste laagritest kujundanud veidi tõhusamatest materjalidest ehitatud ülitiheda asustustega linnad. Selliseid nn. laagreid on Jordaanias kümmekond. Õnnestus külastada neist suurimat, Ammanist pooletunnise sõidu kaugusel olevat Baqa’a laagrit. Baqa’a on suurim palestiinlaste laager maailmas, andes peavarju erinevatel andmetel kuni 185 000-le asukale. Tegemist on silma järgi Eesti väikelinna territooriumile mahutatud kitsaste ja lagunenud tänavatega miniatuurse linnaga, mille hooned on asukad ise kättejuhtunud materjalidest ehitanud.  Meeleolud laagris on kõike muud kui lootustsisendavad. Laagri omavalitsuse juht ja haridusvõrgu eestvedaja Mahmoud Alkamouk tutvustab laagri elukeskkonda ja probleeme.  Lisaks sanitaarprobleemidele jäävad kõlama probleemid abiellumistega sugulaste vahel ja laste paaripanekud. Töötus on ligi 50%. Mööblitisler Jamil on üks õnnelikest, kes tänu oma kuldsetele kätele on leidnud kliente laagrist väljaspoolt ja suudab oma peret toita ja katta. Kuid ka tema elutingimused piirduvad askeetlike pisikeste ruumidega majas, kus katuseks on õhuke ja kolisev laineplekk, valgust annab vaevuhõõguv säästupirn ja teler pärineb

paarikümne aasta tagant. Ka sellise elamispinna kommunaalkulud võivad ulatuda külmemal perioodil kuni 200 euroni! Vaatamata sellele on Jamil optimistlik ja ühine teejoomine saab igati sisukas ja informatiivne. Ligi paarisajatuhandelise elanikkonna tarbeks on vaid 2 meditsiinikeskust, kust saab abi lihtsamate tervisehädade korral. Keerukamate probleemide ravimiseks tuleb pöörduda Jordaania meditsiinisüsteemi poole, mis on aga tasuline või pikkade järjekordadega. Üle poole laagri elanikkonnast ei oma aga ravikindlustust. Neid kahte terviskeskust, aga ka laagri viiteteist kooli haldab ÜRO Palestiina Pagulaste Abiorganisatsioon ehk UNRWA. Rahapuudus on krooniline, koolid töötavad peamiselt vabatahtlike entusiasmist, krooniline puudus valitseb kõigest. Laagris on ka üks erakool, mille juht Mahmoud meile oma elutööd õigustatud uhkusega tutvustab. Oluline on märkida, et laagri lapsed ja noored saavad pea kõik piisava hariduse, et laagrielust lõplikult välja murda. Kindlasti tulebki siinkohal märkida, et laagrites üle Jordaania elab sadu tuhandeid palestiinlasi, kui edukalt ühiskonda on sulandunud ligi kaks miljonit! Kuid kõigi nende kirg ja soov on elada sadakond kilomeetrit lääne poole, Palestiinas. Just reisi ajal teatab Ameerika uus ja ülevoolavalt Iisraelisõbralik juhtkond soovitusest kolmanda maailma abiorganisatsioonide rahastust vähendada, mis võiks anda eelpooltoodud laagritele olulise hoobi. Samuti on laagris kohatud inimesed üsna nõutud Donald Trumpi suurenenud toetuse üle Iisraelile, kes nüüd on Ameerika vaikival toetusel asunud erakordse tempoga elluviima asundustepoliitikat ja demograafilist ümberkorraldust okupeeritud Läänekaldal.  Naftali Benneti dogmaatiline punktipanek talle ilmselgelt ebameeldiva intervjuu lõpetamiseks Al-Jazeera ekraanil ei jäta kahepidist arusaama – Läänekallas on juutide maa. Mis sest, et kogu muu maailm arvab teisiti. Esitan ääriveeri küsimusi suhete kohta juutidega või Iisraeliga mitmele kohatud jordaanlasele või palestiinlasele. Nende suhtumine on üllatavalt inimlik, juudid indiviididena on oodatud alati Jordaaniat külastama ja seda nad ka teevad. Aga küsimus Palestiina kuuluvuse kohta paneb küsitletutel käed taskus rusikasse tõmbuma. Mingit probleemi religioonide vahel õnneks tunnetada ei ole.

Kuningas Abdullah I mošee Ammanis

Reisige Jordaaniasse!
Soovitan Jordaaniat kindlasti külastada neil, kes soovivad islamistlikku maailma natuke enam tundma saada kui Egiptuse kuurortivärava taga näha on. Pealtnäha moodsa riigi sees on piisavalt konservatiivset ühiskonda, kuid mis peamine – turistidele on Jordaania endiselt sõbralik ja turvaline paik. Rendiautoga on riik risti-rästi läbitav kõigest nädalaga. Helsingist on võimalik leida mõistliku hinna eest lende Punase mere kuurortisse Aqabasse. Kuuldavasti plaanib Jordaania valitsus asuda doteerima odavlende Londonist. Juba ainuüksi Lähis-Ida köök võiks olla motiiviks Jordaania külastamisel. Kes üldse muidu ei saa, siis ka alkohol ja sealiha on hea kodutöö korral leitav, aga äkki saab ka ilma?  Viis korda ööpäevas palvusele kutsuv mošeede kaikumine üle kogu Ammani on müstiliselt lummav kogemus. Welcome to Jordan!